teisipäev, 6. detsember 2011
pühapäev, 20. november 2011
reede, 4. november 2011
Gertrud Stein
Gertrude Stein (3. veebruar 1874 – 27. juuli 1946) oli USA kirjanik ja feminist ning modernistliku kunsti ja kirjanduse katalüsaator, kes veetis suurema osa elust Prantsusmaal.
Gertrude Stein sündis Pennsylvania osariigis Alleghenys (praegu Pittsburghi North Side). Tema vanemad olid trammifirma asepresident Daniel Stein ja Amelia Keyser Stein. Gertrude oli nende seitsmest lapsest noorim. Gertrudi vanavanemad olid jõukad Saksa-juudi immigrandid, kellel oli Baltimoreis edukas äri.
Kui ta oli kolmeaastane, kolis tema perekond Viini, hiljem Pariisi. Pisut vähem kui kahe aasta pärast (teistel andmetel olid nad välismaal 1875–1879) tulid nad USA-sse tagasi ja asusid elama Põhja-Californiasse. Vanemad surid, kui Stein oli noorukieas, kuid jätsid viiele elusolevale lapsele piisavalt raha.
Kui Gertrude'i lemmikvend Leo läks õppima Harvardi ülikooli, läks Gertrude temaga kaasa ning õppis 1893–1897 Massachusettsi õppeasutuses nimega The Society for the Collegiate Instruction of Women, mis 1894 nimetati ümber Radcliffe College 'iks, ning lõpetas selle kooli 1898. Seal õppis ta filosoof William Jamesi käe all psühholoogiat.
Kui vend läks John Hopkinsi ülikooli bioloogiat õppima, läks Gertrude jälle temaga kaasa ning õppis kaks aastat Johns Hopkins Medical School 'is. Sealt olevat ta mitmel põhjusel meelega välja langenud: ta tahtis koos vennaga Euroopasse minna, ta tahtis tegelda kirjutamisega ning tal oli armulugu kahe naisega (mille põhjal ta kirjutas romaani Q.E.D., mis avaldati 1950, neli aastat pärast tema surma.
1902, Montparnasse'i kunstnike loovuse kõrgajal, asus Gertrude Stein elama Prantsusmaale. 1903–1912 elas ta Pariisis koos oma venna Leoga, kellest sai kunstikriitik.
Gertrude Stein oli lesbi. Oma eluaegse kaaslase Alice B. Toklasega sai ta tuttavaks 1907. Aastal 1909 kolis Alice Gertrude'i ja Leo juurde elama. Gertrude Stein sai kogu elu elatisraha perekonna ärist.
Pariisis hakkas ta tõsiselt kirjutama: romaane, näidendeid, jutustusi, libretosid ja luuletusi. Tal kujunes järk-järgult välja väga omapärane, mänglev, mõnikord kordav ja mõnikord humoorikas stiil. Tüüpilised tsitaadid on:
"Roos on roos on roos on roos" ("Rose is a rose is a rose is a rose.")
ja
"Out of kindness comes redness and out of rudeness comes rapid same question, out of an eye comes research, out of selection comes painful cattle." (ligikaudu: "Lahkusest tuleb punasus ja toorusest tuleb kiire sama küsimus, silmast tuleb uurimine, valimisest tuleb vaevaline kari."
ning
"The change of color is likely and a difference a very little difference is prepared. Sugar is not a vegetable." (umbes: "Värvi muutus on tõenäoline ja erinevus väga väike erinevus on valmis. Suhkur ei ole juurvili.")
Need teadvuse voolu eksperimendid ja rütmilised sõnamaalingud pidid esile manama "puhta olemise põnevuse" ning neid võib pidada kubismi vasteks kirjanduses. Avangard armastas neid, kuid peavoolus neil menu polnud.
Stein sõbrunes ka paljude lootustandvate eksperimentaalsete maalikunstnikega, sealhulgas Pablo Picasso (kellest sai sõber ja kes maalis Gertrude'i portree), Henri Matisse'i ja George Braque'iga. Ta hakkas koguma maalikunstnike töid, enne kui nad kuulsaks said. Gertrude ja tema vend panid kokku ühe esimestest kubistliku kunsti kogudest. Neil oli Picasso, Matisse'i, André Derain'i ja teiste tollal noorte maalikunstnike varajasi töid. Hiljem käisid sugulased nende maalide pärast kohut. Lõpuks hajus kogu mitme USA kogu vahel.
Ta oli nende kunstnike toetaja ning kubistid (Picasso ja Matisse) mõjutasid tugevalt tema loomingut. See liikumine eitas nende kunstnike konventsionaalseid kujutisi, kes ei joonistanud, mida nägid, vaid seda, mida kultuur ja ühiskond oli õpetanud neid nägema. Kubistid tahtsid minna kultuuri õpetuste juurest puhta visuaalse kogemuse juurde. Nad joonistasid inimesi geomeetriliste kujunditena, mis muutuvad sõltuvalt vaatenurgast. Stein püüdis teha midagi kubismile paralleelselt, keskendudes käesolevale momendile. Ta kasutas sõnade kergelt varieerivat kordamist, äärmist lihtsustamist ja fragmenteerimist. Tema essee Composition and Explanation seletas tema kirjutamisteooriat kõige paremini. See essee põhines tema loengutel Oxfordis ja Cambridge'is. Tender Buttons (kirjutatud 1914) oli kubismist tugevasti mõjutatud teos, mis viis fragmenteerituse ja abstraktsuse äärmuseni.
Kui Inglismaa kuulutas Esimeses maailmasõjas Saksamaale sõja, olid Stein ja Toklas külas Inglismaal Alfred North Whiteheadil. Nad läksid Prantsusmaale tagasi ja töötasid Prantsusmaa hospidalides.
1920. aastateks tõmbas tema salong Rue de Fleurus 27, mille seinad olid kaetud avangardkunstnike maalidega, ligi paljusid suuri kunstnikke ja kirjanikke, sealhulgas Ernest Hemingway, Thornton Wilder, Sherwood Anderson ja Georges Braque. Ta mõtles mõningate võõrsil elavate ameerika kirjanike kohta välja nimetuse "Lost Generation". Steini ja Toklase korteri ümber Pariisis kujunes välja tähtis kirjandusrühmitus, mille liikmeid Stein julgustas välja arendama oma isikupärast stiili.
Ta oli äärmiselt võluv, kõneosav, elurõõmus ja elurõõmsalt ülekaaluline. Sellisena oli tal lai sõprade ring. Ta reklaamis end väsimatult. Tema arvamused kirjanduse ja kunsti alal olid väga mõjukad.
1932 kirjutas ta tavalugejale arusaadavat stiili kasutades raamatu The Autobiography of Alice B. Toklas (Alice B. Toklase autobiograafia), millest sai tema esimene bestseller. Pealkirja kiuste oli see tegelikult tema enda autobiograafia. Ta kirjeldas end jultumuseni enesekindla inimesega, kes oli alati veendunud, et ta on geenius. Ta põlastas argiseid asju; nendega tegeles Alice Toklas. Autobiograafia stiil oli sarnane Alice Toklase enda poolt kirjutatud raamatu The Alice B. Toklas Cookbook omale.
1934–1935 käis Stein loenguturneel Ameerikas. Oma kompositsiooniteooriaid selgitas ta teoses Lectures in America.
Gertrude Stein kirjutas tavaliselt pool tundi päevas. Alice B. Toklas kogus leheküljed kokku, lõi need masinal ümber ja tegeles nende avaldamisega. Toklas asutas Steini teoste levitamiseks kirjastuse "Plain Editions". Praegu hoitakse enamikku käsikirju Yale'i ülikooli raamatukogus Beinecke Library.
Ühes 1932 kirjutatud käsikirjas on iga sõna "may" ja "May" maha tõmmatud ning asendatud vastavalt sõnaga "can" või sõnadega "day" või "today". Need muudatused tegi Toklas armukadedusest, kui ta oli lugenud Steini varajast avaldamata lühiromaani Q.E.D., mis räägib armuloost Steini ja May Bookstaveri nimelise naise vahel.
Poliitiliselt oli Gertrude Stein väga konservatiivne. Ta pidas töötuid laiskadeks, oli vastu Franklin Rooseveltile ja tema New Deal 'ile ning oli Hispaania kodusõja ajal Franco poolt. Hiljem laskis ta käiku projekti Vichy valitsuse juhi Pétaini kõnede tõlkimiseks inglise keelde.
Teise maailmasõja puhkedes asusid Stein ja Toklas elama üüritud maamajja Rhône-Alpes'i regioonis Aini departemangus Biligninis. Naabritele olid juudi päritolu Gertrude ja Alice teada ainult "ameeriklastena". Nad pääsesid tagakiusamisest tõenäoliselt ainult tänu sõprusele Bernard Faÿga, kes tegi koostööd Vichy valitsusega ja kellel oli sidemeid gestaapoga. Kui Bernard Faÿ mõisteti pärast sõda eluks ajaks sunnitööle, tegid Gertrude ja Alice kampaaniat tema vabastamise eest. Mõni aasta hiljem andis Alice raha, et Faÿ saaks vanglast põgeneda.
Pärast sõda tõstis Gertrude'i staatust Pariisis see, et teda külastasid paljud noored ameerika sõdurid.
Gertrude Stein suri Pariisis 29. juulil 1946 maovähki. Tema kõrval olid Alice B. Toklas, üks venna- või õetütar, üks venna- või õepoeg ja arst kolonel Rogers. Ta maeti Père-Lachaise'i kalmistule.
Gertrude Steini tööd jagunevad kolmeks faasiks. Kõikides faasides kasutas ta sümboolikat, et kirjutada lesbilistest tunnetest ja käitumistest, mida ühiskond ei aktsepteeri. 1. faasis kujutas ta olevikku, seda, kuidas elu tema meelest subjektiivselt kogetakse. 2. faasis käsitles ta sõnu asjadena. Ta ignoreeris sõnade ja tähenduste vahelisi seoseid, luues katkendlikku korratut sõnadevoolu. 3. faas (1930. aastate lõpus) tähendas seda, et Stein reklaamis ennast ja oma tugevat isiksust.
Gertrude Stein oli ekstsentriline kirjanik, kes mõjutas 20. sajandi kultuuri oma kirjutiste, tugeva isiksuse ning kunstide toetamisega. Tema kaaslane Alice B. Toklas nimetas teda naiseks, kellel on Rooma keisri pea. Ernest Hemingway ütles, et tema ja Stein olid otsekui vennad. Stein ise ütles enda kohta: Einstein oli sajandi filosoofiline loovvaim ja mina olin sajandi kirjanduslik loovvaim.
Mitmed Steini teosed on viisistatud. Virgil Thompson on tema libretole kirjutanud ooperid Four Saints in Three Acts ja The Mother of Us All. James Tenney on teinud Rose is a rose is a rose is a rose 'ist lühikese kaanoni, mis algab sõnaga "a" rõhuta löögil rõhulise löögi ees, nii et iga kordus paiskab sõnad segamini, näiteks "a/rose is a rose/is a rose is/a rose is a/rose".
Leo Stein (1872 – July 29, 1947) was an American art collector and critic. He was born in Allegheny, Pennsylvania, the older brother of Gertrude Stein. He became an influential promoter of 20th-century paintings. Beginning in 1892, he studied at Harvard University in Cambridge, Massachusetts, for two years. The following year, he traveled the world with his cousin, Fred. In 1897, he transferred to Johns Hopkins University in Baltimore, Maryland, where he graduated with a bachelor of arts degree in 1898.
By 1912, due to romance-induced conflict, a rift had developed between the two, and they parted company.
Stein returned to America to work as a journalist but eventually settled near Florence, Italy, with his long-time love interest, Nina Auzias. They eventually married in 1921.[1]
Stein died of cancer in 1947 in Florence. Auzias committed suicide two years later.
http://et.wikipedia.org/wiki/Gertrude_Stein
http://en.wikipedia.org/wiki/Leo_Stein
Matisse, Cezanne, Picasso ja Steinide perekond, Pariisis Grand Palais
Matisse, Cézanne, Picasso… The Stein Family
Grand Palais, Galeries nationales
5 October 2011 – 16 January 2012
An exhibition organized by the Rmn-Grand Palais, the San Francisco Museum of Modern Art and the Metropolitan Museum of Art, New York. On show in the San Francisco Museum of Modern Art from 21 May to 6 September 2011, and will be shown at the Metropolitan Museum of Art, New York from 1st February to 3 June 2012.
Barefoot in their Delphic sandals, they raised scientific brows to the sky. Apollinaire [about the Steins], October 1907
The Steins, an American family, moved to Paris in the early 20th century: Gertrude, an avant-garde writer, set up house with her brother Leo, in the rue de Fleurus; her elder brother Michael took a flat with his wife Sarah in the rue Madame. They were the first people to buy Matisses and Picassos and they also received the entire avant-garde into their homes and thus built up one of the most astonishing collections of modern art. The exhibition looks at the history of this out-of-the-ordinary family. It shows how important its patronage was for the artists and how it helped establish a new standard of taste in modern art, through Leo’s view of the sources of modernity and his exchanges with the intellectuals of the time; Gertrude’s friendship with Picasso; Sarah’s relations with Matisse; and the projects that Gertrude developed with artists in the 20s and 30s. It is a major exhibition bringing together an outstanding ensemble of works from the Steins’ various collections: Renoir, Cézanne, Picasso, Matisse, Manguin, Bonnard, Vallotton, Laurencin, Gris, Masson, Picabia…. The eight sections shed light on all the members of the family: Leo, Sarah and Michael, and Gertrude.
I “The Big Four”: Manet, Renoir, Degas and Cezanne, the Pillars of Modern Art. Leo Stein, a young American fascinated by European art, moved to Paris in 1902 and developed his eye through discussions with theorists and art historians such as Berenson and attending exhibitions in Paris at the beginning of the century. He formed his own collection based on a specific aesthetic: Manet, Degas, Renoir and Cézanne were the pillars of modern art.
II The Classical Tradition vs Modernity. Leo, joined by his sister, Gertrude, and then by his brother Michael and his wife Sarah, was the impetus behind their first purchases, which showed a taste for a classical form of modernity, descending from Manet and great Italian painting: Manguin, Vallotton, Maurice Denis, and Picassos from the blue and pink periods. He put together an astonishing collection on the classical theme of the reclining nude – including Matisse’s masterly Blue Nude, Souvenir of Biskra – which reminded him of the powerful scheme of Urbino’s Venus, revisited by Manet’s Olympia.
III The “Fauve” Revelation, 1905 Salon d’Automne. Leo bought Matisse’s La Femme au chapeau (Woman in a Hat), which had caused a scandal at the 1905 Salon d’Automne. It was emblematic of the Steins’ avant-garde approach to collecting. Sarah next bought Matisse’s La Raie verte (The Green Line), another of the misunderstood masterpieces from the mythical Salle des Fauves.
IV Saturdays at the Steins’. Michael and Sarah Stein lived with their son Allan at 58 de la rue Madame while Gertrude and Leo had an apartment at 27 rue de Fleurus. Both hosted salons which attracted the Parisian art scene: foreigners passing through and Parisian artists and intellectuals flocked to them, hoping to see the works of the two champions of the collection, Matisse and Picasso. Braque, Apollinaire, Picabia, Duchamp, Man Ray, Gris, Laurencin, Masson, as well as American writers, Hemingway, Sherwood Anderson, Fitzgerald… gathered there to see Matisse’s La Joie de vivre (Joy of Life) and Nu bleu de Biskra (Blue Nude, Biskra), Picasso’s Les Trois Femmes (Three Women) and Cézanne’s Portrait de Madame Cézanne.
La Joie de vivre and Nu bleu de Biskra, Picasso’s Les Trois Femmes and Cézanne’s Portrait de Madame Cézanne.
V Matisse. A Complete, Sensitive Collection. Sarah and Michael Stein became friends with Matisse and were the first great defenders of his art. They put together an outstanding collection before the First World War. Sarah persuaded Matisse to open an Academy and joined many other foreign artists in his classes. She supported Matisse’s determination to explain his art through writing and teaching. In 1914, the Steins agreed to lend nineteen of their finest canvases to Berlin, for an exhibition in Fritz Gurlitt’s Gallery. The war blocked their works in Germany and they were never recovered. In 1928 they moved into a villa that Le Corbusier built for them at Garches and lived there until 1935 when the rising fascist threat prompted their return to the United States.
VI Gertrude Stein and Picasso. Picasso offered to paint Gertrude Stein’s portrait in 1906 and they became close friends. That was when she began to write her monumental book, The Making of Americans, which was deeply influenced by Cézanne’s painting (especially the Portrait de Femme (Portrait of a Woman) which she bought from Vollard) and her discussions with Picasso. They were both keenly interested in realism and the object, and developed a relatively hermetic discourse – one was literary, based on repetition and the other was pictorial, based on the decomposition of volumes.
Gertrude and Leo both supported Picasso during his experimental work on Les Demoiselles d’Avignon, buying an outstanding book of studies and the large painting, Nu à la serviette (Nude with Towel), 1907. When brother and sister went their separate ways in 1913, Gertrude continued to buy Picasso’s Cubist paintings.
VII 1920-1930: Post-Cubism and the Neo-Romantics. After the war, the artists that the Steins had supported became very famous and financially out of reach. Gertrude Stein, who was close to Kahnweiler, nevertheless continued to support the post Cubist production of artists like Gris, Braque, Masson… in the 1920s. When Leo moved to Italy, and Michael and Sarah went back to San Francisco, Gertrude divided her time between Paris and her house at Bilignin (Ain). She defended a group of young painters, the neo-Humanists Francis Rose, Bérard, Tchelitchew, as well as the later work of Picabia, the “Transparents” and hyper realism. Before her death in 1946 she witnessed the emergence of informal abstraction with Atlan’s early works.
VIII Gertrude Stein, Portraits and Homage. Her engagement alongside her companion Alice Toklas with the American Red Cross during the war made Gertrude Stein a popular figure and her fame was amplified by the publication of The Autobiography of Alice B. Toklas in 1933. The many portraits made of her (Vallotton, Cecil Beaton, Man Ray, Jo Davidson, Jacques Lipchitz, Dora Maar, Marcoussis, Picabia, Rose, Tchelitchew, Nadelman…) helped construct a myth.
The exhibition has been made possible with the support of > www.StateStreet.fr
Curator:
Cécile Debray, curator, Musée national d’art moderne - Centre Georges Pompidou, Paris
Slideshow
At the turn of the century in Paris, Gertrude Stein and brother Leo were among the first collectors of works by Matisse and Picasso. Their salon at 27, rue de Fleurus, became a meeting point for intellectual debate among influential artists and thinkers including Guillaume Apollinaire (poet), Georges Braque (artist), and André Derain (artist), among many others.
http://www.visitmuseums.com/exhibition/matisse-cezanne-picasso-the-stein-family-collectio-833
http://madaboutparis.com/culture/the-stein-family-matisse-cezanne-picasso.html
An out-of-the-ordinary family
Gertrude Stein, Alice B. Toklas by Cecil Beaton
Londres, National Portrait Gallery
© Courtesy of the Cecil Beaton Studio
“Matisse, Cézanne, Picasso” – the title of the exhibition says everything: the most important painters of the 20th century are all here. Visiting the collection of this out-of-the ordinary American family, you realize that the Stein played a central role in Paris and for modern art in general.
They arrived in Paris at the turn of the century. Leo Stein set up house with his sister Gertrude, their brother Michael with his wife Sarah. The settled in Saint-Germain, where else? Leo and Gertrude in rue de Fleurus. Michael and Sarah in rue Madame. And very quickly, they became the first people collection modern painters which most of the French collectors regarded with general disapproval. Henry McBride, famous art critic of the time, said about the Stein collection: “in proportion to its size and quality … (it is) just about the most potent of any that I have ever heard of in history.”
A different vision of beauty
Often the perspective from outside is important. It was the case with the Stein and their love story with modern art. They were Americans, they were very unconventional, Gertrude was lesbian for example and didn’t hide it at all, but most of all they had a different vision of what were beauty and enough sensibility and intelligence to feel the temperature of the century. “Barefoot in their Delphic sandals, the raised scientific brows to the sky”, said the poet Apollinaire.
Each Saturday they hold their salons, which attracted foreigners passing through Paris, but also Parisian artists and intellectuals, the whole art scene of the time. Everybody came to see and admire the new acquisitions. And to train their eyes.
An artictically prolific period
Pablo Picasso: Les pierreuses, Hiroshima, Hiroshima Museum of Art, © Succession Picasso 2011
If you’ve ever read Gertrude Steins book about her early years in Paris and life with her partner Alice B. Toklas (“Autobiography of Alice B. Toklas), or “The very rich hours of Adrienne Monnier”, who had a bookstore close to the one of her friend Sylvia Beach, Shakespeare and Company, you really had immersed in the epoch and got an idea of how exiting and artistically prolific it was.
Anyhow, the exhibition at the Grand Palais is bringing together and outstanding ensemble of works. There is not only the famous painting of Matisse “Femme au Chapeau”, there are works by Manet, Renoir, Degas, Braque, Masson, Juan Gris, you name it.
A woman and a myth
The last of the eight sections is entirely dedicated to Gertrude. You can admire the many portraits made of her and you get an idea of myth of this woman that was a woman that was a woman that was a woman.
There is one thing the exhibition fails to convey: the enormous rivalry between Matisse and Picasso. They competed from the very beginning which one of them could place the most emblematic canvas in the Stein salons. When Picasso painted the portraits of Gertrude and Leo, Matisse was immediately commissioned to do the same with Sarah and Michael. You don’t get an idea of the crush that happened back than, when the paintings were hung close packed in their small apartments.
Etruskide kunst ja Gicaometti. Pariisi Pinakoteek
Etruskid ja Giacometti 2011 Pariisi Pincoteque
http://en.wikipedia.org/wiki/Alberto_Giacometti
Interaktiivne näitus
http://www.moma.org/interactives/exhibitions/2001/giacometti/start/goflash.html
Oluline. Pildid, mis inspireerisid Giacomettit
http://www.il-girasole.com/bronzes2.htm
http://www.artdaily.com/index.asp?int_sec=2&int_new=49111
ARIS.- It is the most eventful exhibition of the fall, an exhibition that the specialists and art lovers of Giacometti, have been expecting for over fifty years. Giacometti’s attraction to the primitive figure was present very early on in the artist’s oeuvre. Etruscan art, which he first of all discovered in the Louvre, in the archeological department, where he went regularly, then during the exhibition on the Etruscans in 1955 in Paris, was, however, to produce in the artist a very meaningful turmoil, and made up one of the essential keys to the understanding of his best known and most powerful form of creation. The exhibition will be on view from September 16, 2011 through January 8, 2012 at the Pinacothèque de Paris.
No exhibition on the Etruscans has been shown in Paris since 1955. But it was precisely that show which enabled Giacometti to discover that extraordinary civilization, based on the economy of a seafaring people; a people of pirates according to the Greeks who regarded them as their chief rivals. That still strange and mysterious civilization was one of the most brilliant before Rome.
The Etruscans devised an outstanding art form, exceptional in its quality, richness and beauty, chiefly made up sculpted sarcophagi and of powerful warrior figures. They also developed a kind of very slender sculpted figure. It was such a shock for Giacometti that he wanted to go further in his quest and in his understanding of that people and its art.
For Giacometti the next step was to go to the Etruscans’ own land, in Tuscany. The journey to the centre of that world seems to have led him to Florence, to the archeological Museum, and then later on, to Vol¬terra, a city in Etruria, close to Pisa. There he discovered the emblematic figure of the Etruscan world, L’Ombre du soir (The Evening’s shadow). That work – that had not travelled to Paris in 1955 and which has never left Italy – is the Etruscans’ Mona Lisa. There exists a less striking version in the Louvre, that Giacometti already knew about for several years, but the one in Volterra provided a real shock for him.
A willowy figure, fine, powerful, mysterious, sensual, soulful and with an outstanding magnetic force, the Ombre du soir was a revelation. The artist was left speechless before that unique piece.
His work was totally overwhelmed: in order to prolong that discovery, Giacometti drew, painted and sculpted with reference to the Ombre du soir. None of the artist’s most famous figures, from the series of Femme de Venise to that of the Homme qui marche can be imagined, conceived without reference to the Ombre du soir.
It is that outstanding confrontation – which provides a new reading of Giacometti’s oeuvre – that the Pinacothèque de Paris is showing for the first time in Paris. The Ombre du soir shall be accompanied by more than one hundred and fifty Etruscan objects, exhibited alongside a unique group of about thirty sculptures, among the most famous by Giacometti.
Giacometti, the last of the Etruscans?
http://www.france24.com/en/20110916-giacometti-last-etruscans
(From L) An Etruscan black-figured amphora depicting the death of Medusa and of the Gorgon sister, a Etruscan antefix portraying Sileno and Menade dancing, and an Etruscan vase in the form of duck are seen here displayed in Rome. More than 150 rare pieces by the Etruscans have made the trip from Italian museums for a major show in Paris.
A picture shows an Etruscan anatomical model from around third-second century B.C. at the Chateau de Giverny, central France.
AFP - Alberto Giacometti's life-changing encounter with the ancient sculpture of the Etruscans is the starting point for a major Paris show that brings his art face to face with the works that inspired him.
More than 150 rare pieces by the Etruscans, a mysterious, seafaring civilisation that ruled swathes of the Mediterranean until it was swallowed up by Rome in the first century BC, have made the trip from Italian museums for the show.
Alongside them stand some 30 works by the Swiss sculptor, gathered at the Pinacotheque from this week until January 8 for "Giacometti and the Etruscans," one of the top events on this year's European arts calendar.
Giacometti, who died in 1966, was long fascinated by the so-called primitive arts of the Aztecs, Maya and African civilisation.
"But it was the meeting with Etruscan art and its elongated figures that brought about a real turning point in his work," explained Marc Restellini, the museum's artistic director and curator of the show.
The sculptor first discovered the Etruscans while visiting the Louvre's archaeology department, but he "had a revelation" after viewing a 1955 exhibition on the lost civilisation, said Restellini.
Undertaking a journey to the former Etruscan lands -- in modern-day Tuscany in central Italy -- he came face to face with a figure known as "The Shadow of the Evening", an elongated bronze 57 centimetres long, dated to around 350-300 BC, in a museum near the city of Pisa.
Giacometti was left speechless before the statuette, which has never before left Italy and is viewed nowadays as the Etruscan "Mona Lisa," according the curator.
Seen side by side, there is a powerful kinship with the stretched lines of "Walking Man I", a powerful 1961 sculpture by the Swiss artist, as well as with his "Venice woman" series.
"It was a meeting of two worlds, two aesthetics, two philosophies. That is why we decided to bring the art of Giacometti and the Etruscans face to face," Restellini said.
"When it is genuinely justified, confronting the work of different artists takes history of art forwards," he argued. "And in this case, the confrontation with Etruscan art is essential to understanding Giacometti's work."
For the Italian Claudia Zevi, who co-curated the show, the light shed on Giacometti's work "is the only thing that can justify the effort of moving such exceptional, fragile works as the ones that have made the journey to Paris."
"I believe that Giacometti can be considered the last of the Etruscans. His work descends from the Etruscans, intellectually and artistically."
The show offers a "perspective on Giacometti's work that would not be available any other way," added the curator, who was moved to tears to see the works side by side at last.
http://www.pinacotheque.com/?id=718
The Pinacothèque de Paris will present from September 16, 2011 to January 8, 2012, a new reading of the work of sculptor Alberto Giacometti. The exhibition, entitled Giacometti and The Etruscans, is the biggest event of the fall, expected by the specialists and artist's fans for over fifty years.
Giacometti’s interest for the primitive figure can be found very early in the artist’s work. Etruscan art caused a considerable upheaval for Giacometti. He discovered this brilliant civilization in the archeological department of the Louvre during the exhibition on the Etruscan art and civilization in 1955 in Paris.
These strange and mysterious people created an outstanding art form, exceptional in its quality, richness and beauty, composed of sculpted sarcophagi and powerful warrior figures. They also developed a very slender sculpted figure form. The shock was such for Giacometti that he wanted to go further in his understanding of these people and its art.
This discovery made up one of the essential keys to the perception of his best known and most powerful form of creation : the representation of long vertical figures, extremely emaciated.
The artist travelled to Tuscany to further his research on this ancient civilization. In Voltterra he discovered the emblematic sculptured figure of the Etruscan world, L’Ombre du soir (The Evening’s shadow). None of the artist’s most famous figures, from the series of Femme de Venise (Woman of Venise) to that of the Homme qui marche (Man Walking) can be conceived without reference to this powerful and rangy etruscan figure.
The Pinacothèque de Paris shows this confrontation for the first time in Paris. L’Ombre du soir shall be accompanied by more than one hundred and fifty etruscan objects, exhibited alongside a thirty sculptures by Giacometti.
http://www.mysteriousetruscans.com/
http://history-world.org/etruscans.htm
ETRUSKID
Etruskid - ehk türreenid asusid Arno ja Tiberi jõgede vahel Toskaana alal. Mitte-Euroopa päritoluga rahvas rändas sinna arvatavasti Väike-Aasiast (10. – 8. saj. eKr.). Nende keel ei kuulunud indoeuroopa keelte hulka. Etruski keelest on säilinud üle 8000 raidkirja, vanimad pärinevad 7. saj. eKr. Etruski keel on dešifreerimata. Etruskidel oli kõrgeltarenenud metallurgia ja maaharimine. Neil kujunes orjanduslik ühiskond. Etruskidel oli tugev sõjavägi. I sajandiks eKr. etruskid romaniseerusid.
Antropomorfne kanoop - kanoop on inimkujulise kaanega urn, kuhu etruskid panid oma põletatud jäänused. Samuti matsid nad maja- ja sarkofaagikujulistesse urnidesse. Tunti ka laipmatust, maeti sarkofaagidesse. Etruskidel oli paaride kultuur. Ka sarkofaagide peal kujutati paare. Hinnati väga pere-elu.
Tumulus - see on ümarhaud, mis uuristati kivimassiivi. Tumulus oli etruskide hauakamber. Seni on leitud 6000 hauda, nendest 150 on maalingutega hauad. Etruskid kartsid surma. Surmadeemon – Charon. Hauamaalingutel kujutati tantse ja mänge. Aastal 1985 leiti veel 29 uut hauda. Haudadesse tehti kivist “pehmeid asju”. Näiteks voodid, padjad. Kuna etruskid kartsid surma, siis matustel mängiti mänge, tantsiti,
Tombaroli - etruskide hauaröövlid.
Etruski preestrid - augurid ja haruspeksid. Augurite ülesandeks oli jumalate märguannete järgimine ning nende tõlgendamine, näiteks lindude lennu järgi. Haruspeks oli aga ennustaja, kes ennustas ohvriloomade sisikonna põhjal, eriti maksa järgi. Maksamudelid. Jaotatud piirkondadeks (vastavalt 16 jumalusele).
Fersu - mees, kelle kätte läksid nöörid inimese piinamise etenduses. Inimene seoti kinni ja kott pandi pähe. Siis aga lasti talle kallale näljane koer. Kui mees oli liiga võitlusvõimeline, siis Fersu pingutas neid nööre.
Etruskide jumalad – peajumal - Tin, armastusejumalanna - Turan, merejumal- Nethuns, sõjajumal - Maris, veinijumal - Fuvluns, kultusejumalanna - Voltumna.
Chimera arezzo (kimäär) - pronkskuju, tuld purskav koletis, pärit 4. – 5. saj. eKr. Lüükiast. Teda on kujutatud lõvina, kelle seljast ulatub välja kitse pea ja sabaks on madu.
Mars Todist – pronkskuju, 4. saj. eKr. Asub praegu Vatikani muuseumis.
Oraator – 1. saj. eKr., romaniseerunud etrusk.
Terrakota- see on põletatud savi. Terrakota tooteid tehti vormides, seejärel põletati. Nii tehti templite katteplaate. Väga palju tehti kujukesi. Maalitud kujud pühendati jumalale. Samuti pandi neid hauda kaasa. Kuulsamad terrakota kujud on Hermes, Apollon.
Romulus ja Remus - Rooma linna rajajad (753 eKr.). Nende ema oli Rea Silvia ja isa oli Mars. Poisid visati jõkke, kuid vool viis nad kaldale. Seal hakkas neid imetama emahunt (Kapitooliumi emahunt). Hiljem kasvatas neid karjane Faustulus. Romulus aga tapab venna, millega seoses saab ta vastrajatud linna valitsejaks.
Janus - aegade alguse jumal. Oli ka rooma väravate sisse ja väljapääsu jumal. Tema järgi on ka saanud nime jaanuar. Januse templi uks suleti ainult rahu ajal. Janus oli Itaalia vanim jumal.
Lucretia - ta oli Tarquiniuse abikaasa, kelle vägistas 510. a. Rooma kuningas Tarquinius Superbuse vanem poeg Sextus.
Sabiinitarid - Kesk-Itaalias elanud hõim. Romulus kutsus sabiinid pidustustele, ent kuna neil oli naiste puudus, siis röövisid roomlased (latiinid) sabiinitare. Mõni aeg hiljem läksid röövitute omaksed naisi päästma, aga naised ei soovinud enam seda. Sõlmiti rahu ning nii panid labiinid ja satiinid ühiselt aluse ühtsele rooma rahvale.
Foiniikia - ehk Kaananimaa. Asub ta Vahemere rannikul. Foiniikiat kutsutakse ka purpurimaaks. Seal värviti purpurtigudega villa. Foiniikial oli äärmiselt tugev laevastik, mille abil vallutati Kreeta, Sitsiilia, Pürenee poolsaar ja ka Korsika. Oma vallutatud maadelt tõid nad kaasa orje. Sellest tulenevalt oli neil suur orjaturg Deelosel.
Foorum - see oli Roomas esindusväljak. See oli samuti tähtsamate templite asupaik. Forum tuleb sõnast foris ehk lageda taeva all.
Forum Romanum - see oli algselt soine nõgu. 6. saj. eKr. kaevati sinna silindervõlviga kaetud kuivenduskanal - cloaca maxima (vanim sedalaadi ehitis). Selle tulemusena kuivenes plats ning sinna rajati turuplats. Alates 5. saj. eKr. hakati seda kasvatama. Sinna ehitati suuri templeid ja sambaid. Üks vanimaid sambaid on seal Romuluse hauale püstitatud piilar, millelt on leitud vanim teadaolev raidkiri. Hilisantiikajal hakkas Forum Romanum lagunema, osaliselt ka purustati. Selle lähedal on Septimus Severuse triumfikaar(203. a.).
Kapitooliumi emahunt - pronksist valatud emahunt, kelle nisade poole sirutuvad kaksikud Romulus ja Remus. Tänapäeval seisab ta keset Rooma linna Kapitooliumi künkal. Algselt oli ainult hunt, mis valmis 5. saj. eKr. lapsed lisati alles 15. saj.
ETRUSKID - I a.t. e. Kr. (kõrgperiood 6.-4. saj.) kaovad esimeseks sajandiks e. Kr.
Apenniini ps. Arno ja Tiberi jõgi. ETRUURIAMAA. Türreeni meri (vasakul)=>türreenid ka E-de nimi
Müstilised. Päritolu pole teada. Nende keel ei kuulu indo-euroopa rühma. Keel pole dešifreeritud!!!
On säilinud 13000 kirjanäidet!
Rooma on etruskide rajatud!
KULTUUR, MIS USINASTI TEGELEB SURNUTE MATMISEGA! KARTSID SURMA!
Olid silmatorkavalt ebausklikud!
§ Ennustamisega tegelesid preestrid: I - augurid - lihtsad preestrid. Ennustasid lindude lennu järgi
II - haruspeksid - peapreestrid, kõrgem klass.
Tapab ohvrilooma, kelle sisikonnalt ennustabki!
Maksamudel - püramidaalne jätke. Õhu käes muudab värvi, on eri kujuga.
16 jumalat - maks jagatud 16 osaks! (allilma & surmajumalad, taevajumalad, maajumalad)
Laip võidi tuhastada ja võidi ka lihtsalt matta.
Suht varasemad urnid olid keraamilised, majakujulised.
Antropomorfsed kanoobid - inimesevormilised urnid (antropomorfia - inimese proportsioonide õpetus)
Tumulus - (ümar hauakamber) (must-valge pilt "mätastega"). Sinna maetakse kas üksi või hulgi.
Tumulustest moodustusid nekropolid e. surnute linnad.
Välja on kaevatud ca. 6000 etruski hauda, millest u. 150 on maalingutega.
Matmistel olid võimsad sportmängud ja pidustused, kus lauldi, ja tantsiti, et tasakaalustada surma õudu
Hauakambrite seintel peostseenid (tants, musa, jne.)!
Sadistlikud mängud - Fersu - mängujuht, kelle kätte läksid nöörid inimese, nuia ja koera küljest!
Näljutatud koer vs. kinniseotud silmadega inimene, käes nui!
Lebasklevad etruskid sarkofaagidel - mõned ka kivist, aga üldiselt keraamilised (terrakota)
Kui on tuhastamine, siis on pisikesed kanoobid, kui on aga laipmatus, siis on sarkofaagid!
PAARIDEKULTUUR
Kivist padjad - sarkofaagil oli nii mees kui naine, aga see ei tähenda, et naine tingimata seal sees on!
Mõnikord tapeti rikkamatele ka orje hauda kaasa, aga naist ei tapetud kunagi niisama mehele seltsiks!
"rebasenaeratus" = mandlisilmad + arhailine irve!
ka naine lebaskles söögilauas => kõrge positsioon. Seks söögilauas => loomulik!
Hambaproteesid - esimestena maailmas!
Keraamilised skulptuurid templite katustel (terrakota)
Üksikud skulptuurid:
Hermes - terrakota, rebasenaeratus
Apollon (katuselt) - terrakota
Oraator (1. saj. e. Kr.) - pronks, ROMANISEERUNUD ETRUSK (parem käsi püsti, toogas)
KIMÄÄR (5. saj. e. Kr.) - väga hea loomaplastika!!! (Firenze Arheoloogiamuuseumis)
Kimäär tähendab nelja asja: I - monstrum antiikmütoloogias (eest lõvi, tagant madu, keskelt kits)
ajab välja tossu => raske võidelda.
II - kimäärne = fantastiline nägemus, kohutav! Fantasmagooria
III - kättesaamatu ILUS unistus!
IV - gooti arhitektuuris katustel olevad fantastilised kivikujud -
(võivad olla n. veesülitid). Kurjade vaimude eemale peletajad
Nad on kivistunud patud!!! Materialiseerunud patud!!!
the Kimäär ise - pea, kael, selg + natuke tagaosa on autentne.
KAPITOOLIUMI EMAHUNT (6-5. saj. vahetus) - pronks. Üleni etruski!!! Tuimad esijalad, aga väga hea nägu!!! Asub Roomas Kapitooleumi muuseumis.
Romulus ja Remus monteeriti alles 15. saj. vararenessansis.
Legend: Alba Longa linn. Kuningas Numitor, kellel nahhaalne noorem vend Amulius usurpeerib (haarab) võimu. Tapab ta pojad, et poleks järeltulijaid. Numitori tütar Rea Silvia pannakse aga Vesta neitsiks (kreeka Hestia) - kodukoldejumalanna. Annab süütuse tõotuse. Kui rikub => maetakse elusalt. Tuleb kuskilt äkki Mars (Ares) ning sünnivad kaksikud Romulus & Remus. Heidetakse korviga Tiberisse ja seal see emahunt nad leiabki, imetab! Siis tuleb karjus nimega Faustulus ja "päästab" nad hundi käest ning nad kasvatatakse tsiviliseeritult üles. Romulus & Remus lähevad tülli. 1 tapab teise. Järele jäänud vend annab nime Roomale!!! (753 e.Kr. Rooma linna rajamine).
Janus - jaanuar - aasta algus. Hea alguse ja garanteeritud lõpu jumal! Kahepäine (vaatab, et asi algaks ja vaatab ka, et asi lõpule jõuaks). Roomas Januse templitel pidid uksed alati valla olema, et Janus saaks minna sõtta omadele appi!!!
Legend: Tarquinius - viimane Rooma kuningas. Tema vanem poeg on ka T. Poeg on noor ja ülik ja nahhaal ning vägistab rooma matrooni (abielunaise) Lucertia, kes vajub häbi pärast maa alla (tapab enda)! Rahvas kukutab isa T. Lõpeb kuningriik ja tuleb vabariik (510, 509 eKr). I keiser Octavianus Augustus (30, 27 eKr).
2. Legend: Davidi maal "Sabiinitarid"
SABIINID (palju naisi) & LATIINID (vähe naisi) - Apenniini ps.-l panid ühiselt aluse rooma rahvale.
Latiinid röövivad n hulga sabiinitare, kellega rajavad perekonnad, saavad lapsed. Rahvas paljuneb ja kõik on hea! SIIS aga tulevad ÄKKI sabiinitaride rumalad isad-pojad omi tüterid-õdesid "vabastama"!!
Esivanematekultus Roomas - lastakse modelleerida elus, enamasti rikkurite, näod, büstid. Täpsed koopiad! Surnutelt surimaskid. Büstid seisid eestoas, kus nendega vahel ühendust võeti. Rooma portreebüstid on karakteersed!
Tuunika - särk (vastu ihu)
Tooga - 4-kandiline villane riidetükk. Vasak käsi mähiti sisse [meil ei ole vaja tööd teha!]. Parema käega vehiti, kui peeti kõnet ja kasutati üdse nii nagu pähe tuli! Kõne ajal tooga voltide kunstipärane õõtsutamine!
www.meeri.org/Tekstid/ETRUSKID.doc
KUNSTIAJALUGU 2
- Etruski kultuur ja kunst
- Etruskid on loonud Itaalia kõige varasema kõrgkultuuri
- See rahvas elas Kesk-Itaalias, tänapäeva Toskanas, mida vanasti kutsuti Etruuriaks
- Kreeklased kutsusid etruske türreenideks
- Etruskide päritolu on segane, nad ise on väitnud, et nad tulid Itaaliasse merd mööda
- Neid on peetud Egeuse kultuuriga seotud rahvaks, mõnikord ka Itaalia põliselanikeks
- Itaaliasse asusid etruskid elama u. 10. saj eKr
- Etruski kultuuri kõrgajaks on 6-5 saj eKr
- Etruskid ei suutnud luua ühtset riiki, ainult sõdade korral välisvaenlasega on nad moodustanud lõdva konföderatsiooni – 12 linna liidu
- Kõige tähtsam linn oli Tarquinii, kus asus etruski peapühamu
- Etruskid on üle võtnud mitmeid hiliseid kreeka kunsti elemente
- Nad on sõdinud mitu sajandit Lõuna-Itaalias elanud kreeklastega
- 6. saj eKr valitsesid nad ka Latiumis, kus asus Rooma (valitsesid u. 100 aastat)
- 509.a toimus Roomas etruskide-vastane ülestõus ja etruskid aeti minema
- Etruskid saavad 5. saj alguses eKr rängalt lüüa Lõuna-Itaalia kreeklastelt ning neid ründavad ka latiini hõimud (Rooma)
- 265.a eKr on roomlased vallutanud viimase etruski riigi
- Etruskid satuvad roomlaste võimu alla ja 1. sajandiks eKr on nad segunenud
- Etruski keelt kirjutati kreeka tähtedega
- Seda osatakse lugeda, kuid ei saada aru
- Ilmselt on tegu mingi Kaukaasia keelkonna keelega
- Tekste on palju, kuid need on lühikesed
- Etruski kultuur mõjutas tugevasti Rooma kultuuri
- Roomlased on etruskidelt üle võtnud gladiaatorite mängud, ümmargused hauakambrid ja punase randiga toogad ülikutel
- Üle võeti ka etruskide elumaja esialgne kuju
- Etruski linnad olid ehitatud juba arhailisel ajastul korrapärase planeeringuga
- Tänavatel oli kiviplaatidest kate, on leitud ka kanalisatsiooni jälgi
- Linnu ümbritsesid kõrged hambulised kivimüürid
- Etruskid pöörasid suurt tähelepanu matmiskommetele
- Kõige iseloomulikumad olid ümmarguse põhiplaaniga hauakambrid – tumulused
- Tumulusi on leitud Toscanas suurte gruppide e. nekropolidena
- Kamber oli kaevatud maa sisse, maa peal oli mullast kuhjatis
- Selliseid hauakambreid on leitud ka Mükeene ja Tirynsi lossi hoovidelt
- See näitab, et etruskid olid seotud Egeuse kultuuriga
- Tavaliselt oli hauakambris üks, hilisemal ajal kaks ruumi
- Tumulused olid rikkalikult kaunistatud reljeefide ja seinamaalidega
- Varasem etruskide seinamaal on rõõmsameelne ja värvikirev
- Hilisem seinamaal muutub aga süngetooniliseks, ilmuvad koletised jne
- Inimkeha ei osatud hästi edasi anda, palju anatoomilisi vigu
- Tumuluses asus põletatud savist e. terrakotast sarkofaag
- Sarkofaagi ülaosa oli kujundatud portreeskulptuuriks lahkunust
- Eriti tuntud on Cerveterist leitud abielupaari sarkofaag
- Sarkofaagid olid tühjad – etruskid kasutasid põletusmatust
- Hauakambrites olid ka inimpeakujulised savinõud – kanoobid
- Neis hoiti lahkunute tuhka
- Teada on ka ühe etruski skulptori nimi – Vulca
- Nimi oli kraabitud terrakotast Apolloni kuju alusele
- Kuju leiti Veji linnast
- Etruskid on teinud ka kreeka kuroste-taolisi kujusid, kuid need olid riietatud
- Kõige tuntum etruski skulptuur asub praegu Roomas – Kapitooliumi emahunt (6. saj eKr)
- See kuju on saanud Rooma sümboliks
- Etruski templite katustel olid skulptuurid
- Templeid ei ole säilinud, kuid teada on roomlaste üksikasjalisi kirjeldusi
- Templeid ehitati puidust ja väga nõrgast kivimist tuffist
- Ka etruski templid matkisid kreeka templi põhiplaani, kuid oli ka erinevusi
- Etruski templi alus oli väga kõrge – poodium
- Siseruum oli sammastega jaotatud kolmeks lööviks
- Etruskide poolt kasutatavad sambad erinesid tavalistest dooria sammastest – kapiteel on ühesugune, kuid neil on baas ja tüveses ei ole kannelüüre
- Sellist sammast nimetatakse toskaana sambaks
- Templi katus oli kaunistatud
- Templi eesosas oli sammastega piiratud lahtine ruum
- Hilisemas etruski kunstis 4.-3. saj eKr võib näha hirmuäratavaid koletisi – kimääre
- Kimäärid on müütilised loomad, midagi sfinksitaolist
- Neid on kujutatud hirmuäratavates poosides
- Varasem etruski kunst oli olnud elurõõmus
- Selline muudatus näitab kultuuri langust
www.miksike.ee/referaadid/2etruski_kultuur.htm